pilt

Kevad toob kaherattalised taas tänavatele

 Kui lumi juba peaaegu sulanud on ja soe päike üha rohkem meie põski paitab pakitseb pea kõigi rattasõprade südames soov haarata talvepuhkusel viibinud ja kuurinurgas kurvastanud jalgratta järele. Pika sügise ja talvega võib aga olla ununenud nii mõnigi reegel, mille järgimine on tänaval turvaliseks liiklemiseks vajalik.


Enne kui sõiduks läheb tasub üle kontrollida, kas ratta pidurid on endiselt töökorras ja ega signaalkell talvega rooste pole näinud. Et autojuht jalgratturit õigeaegselt märkaks peab see olema varustatud ka helkurite ja tuledega. Valgel ajal sõites piisab valgest helkurist ees ja punasest helkurist taga, kuid hämaras tuleb kindlasti sisse lülitada rattatuled, mis värvuselt samamoodi jagunevad – ikka valge ees ja punane taga. Vähemalt ühe ratta mõlemal küljel peab olema ka kollane või valge helkur.

Kui juba sõit täies hoos on, peab jalgrattur hoolikal valima, kus ta oma sõiduvahendit juhib. Jalgrattaga liiklemiseks on ette nähtud jalgrattatee, jalgratta- ja jalgtee ning sõiduteele märgitud jalgrattarada. Kõnniteel tohib jalgrattaga sõita alla 13- aastane jalgrattur ja tema kuni kaks saatjat. Samuti kui sõiduteel sõitmine on tee seisukorra tõttu oluliselt raskendatud. Sõiduteel või jalgrattus üksi sõita alates 10. elusaastast, kui ta tunneb liiklusreegleid ja oma juhiluba ning seda peab kaasas kandma kuni 15. eluaastani.
Sõiduteel rattaga liigeldes peab rattur meeles pidama, et ta on seal samasugune täisväärtuslik liikleja nagu autojuhidki. See tähendab, et reeglitest tuleb kinni pidada ja oma manöövritest aegsasti märku anda, seega pöörates paremale või vasakule on vaja eelnevalt anda käega suunamärguanne. Tihtipeale on liikluses märgata, et jalgratturid kas unustavad või jätavad teadlikult märguande andmata ja see võib tekitada väga ohtliku olukorra liikluses. Seejuures tuleb meeles pidada, et autoga võrreldes on jalgrattur alati nõrgem osapool. Enne igat manöövrit tehes peab jalgrattur veenduma pöörde ohutuses ja andma sellest märku kaasliiklejatele.

Eriti tähelepanelik peab jalgrattur olema ka ülekäiguradade juures. Rattur võib ülekäigurada ületada jalgrattalt maha tulemata, kuid sel juhul ei ole sõidukijuht kohustatud jalgratturile teed andma ja sel põhjusel soovitame teeületusel paremale ja vasakule vaadata mitte üks vaid suisa mitu korda.

Lisaks üldistele kohustuslikele reeglitele ja soovitustele, lisandub alla 16. aastastele lastele kohustus kanda jalgratturikiivrit ja soovituslik on lastele ka põlve- või küünarnukikaitsmed muretseda. Mõnikord võib tunduda selliste asjade olulisus tühine ja tüütu, kuid juba asfaltteele kukkumine võib põhjustada tõsiseid kehavigastusi ja marrastusi eriti suvel, eriti suvel, kui inimesed on õhemalt riides on.
Siinkohal on see ka palve lastevanematele: kui te oma lapse õue saadate, siis võtke paar minutit aega ja vaadake üle, kas lapsel on kõik vajalik olemas ja miks mitte korrata üle peamine, millele liikluses tähelepanu pöörata. Ja ehkki täiskasvanutele pole kiivri kandmine kohustuslik, siis soovitame ka juba kogenud ratturitel kiiver ikkagi pähe panna. Lisaks oma ohutuse tagamisele on see heaks eeskujuks ka lastele.
Jalgrattaga sõitmine on lõbus ja sportlik tegevus ja kui sellega veel ühest kohast teise jõuab, siis on sellest võitnud nii rattur ise kui ka keskkond. Selleks, et see teekond aga turvaliselt kulgeks tuleb jälgida nii iseennast kui ka ümbritsevat. Liikluses ei saa kunagi olla liiga ettevaatlik.


Kaunist alanud kevadet ja ohutut liiklemist
Stina Kraam
Võru politseijaoskonna patrullpolitseinik